Hando Runnel ja keeleuuendus
Hando Runnel and language reform

Summary/Abstract: Vahekord keeleuuendusega kuulub kõige ärgitavamate küsitavuste hulka, mida Hando Runneli esseistika võib kergitada. Mispärast autor, kes kaldub oma luulet tõlgitamatuks ja ainult eestlastele määratuks pidama, kohtleb nii vaoshoitult inimesi, kes kogu oma elu pühendasid valdavalt eesti keele võimaluste avardamisele? Me ju teame, et kõigist asjust vähem tahaks luuletaja sarnaneda kultuuritoojatega, kelle tegevust on Valmar Adams mälestanud värsiridadega: „Jällenägemist Aaviku sõnadega / tervitan siiralt” (Adams 1971: 105). Küll pole Runnelil mõttes olnud seda või toda keelendit põlu alla panna, kuid juba see, kuidas luuletaja on Aavikust rääkinud, näitlikustab tema suhtumist piisavalt. „Insenerliku uusaja monumentaalsuse üks silmapaistvamaid pioneere eestlaste hulgas oli „keeleuuendaja” Johannes Aavik. Masinaleiutajaliku otsustavusega hakkas ta eesti keele tõulisest ollusest, n-ö puudulikust ja suisa vigasest rahvakeelest looma insenerlikku suurhoonet – eesti õigeimat kirjakeelt” (Runnel 1998: 329).

• Details
• Contents