Uue aastatuhande romaanivõistlused: arvestatav hüppelaud
The novel contests of this millennium as an important springboard

Summary/Abstract: Romaanivõistlus on Eestis olnud juba peaaegu kaheksakümmend aastat kirjanduse elavdamise ja populariseerimise vorm, omades kindlat kirjandusloolist tähendust. Siinne kirjatükk võtab eesmärgiks vaadelda võistluse ajaliselt hilisemat otsa – ennekõike uue aastatuhande romaanivõistlusi. Keskendun Eesti Romaaniühingu korraldatud võistlustele, mis on nimetatud ajaperioodil toimunud viiel korral, ning lisaks mullusele Eesti Kirjanike Liidu korraldatud võistlusele, kuna seda võib pidada romaaniühingu tegevuse mantlipärijaks. Algselt Eesti Romaanifondi nime kandnud ühing jõudis alates 1996. aastast läbi viia seitse võistlust. Nullindate lõpus pöördus romaaniühingu juhatus palvega minu ja Peeter Helme poole, et meie kui noorema põlvkonna inimesed võistluste organiseerimise üle võtaksime. Pärast inetult pikaks veninud pausi liitus meiega Tiit Aleksejev ning me viisime kunagi antud lubaduse lõpuks ellu. Riivamisi vaatlen ka alates 2008. aastast korraldatud kirjastuse Tänapäev võistlusi, mis on siiani toimunud viiel korral, kuid jätan põhjalikuma käsitluse kellelegi teisele, kuna kahe romaanivõistluse vahelised ühendusteed paistavad mu meelest moodustavat eraldi teema. Oleks näiteks huvitav uurida, mil määral käsikirjad nende vahel ringlevad. Selge, et päris mitmed märkimist leidnud autorid liiguvad ühelt võistluselt teisele ja on saanud tunnustatud mõlemal konkursil (näiteks Eia Uus, Märt Laur, Helen Eelrand või Helju Pets). Samas paistavad Tänapäeva võistlusel olevat „oma” autorid (tuntumatest näiteks kaks korda esiotsa kerkinud Ketlin Priilinn).

• Details
• Contents