Laguneb? Ei lagune?
Disintegrating? Not disintegrating?

Summary/Abstract: Keele ja Kirjanduse käesolev number võtab vaagida eesti humanitaaria praegust seisu ühe kandi pealt. Kui vaadata natuke ajas tagasi, siis umbes poole sajandi vältel oli Tartu ülikoolis kindlal positsioonil eriala „eesti filoloogia”, mis koondas enda alla nii keeleteaduse, kirjandusteaduse kui ka folkloristika. Sellel erialal õppijaid kutsuti eesti fillideks. Kuigi eesti fillid pidid kolmandal kursusel spetsialiseeruma, läbisid nad üsna mahuka kursuse igas nimetatud distsipliinis. Kui 1958. aastal asutati ajakiri Keel ja Kirjandus, siis määrati ta profiil lähtuvalt sellestsamast arusaamast, et keel, kirjandus ja rahvaluule kuuluvad olemuslikult kokku. Veel 1970. aastatel paistis strukturalismi võidukäigu valguses asi üsna roosiline, nii et võis rääkida humanitaarteaduste integratsioonist: „… ilmne on, et humanitaarteadused on muutunud ning muutunud nii, et nende sisemised seosed ja ühtekuuluvus on pigem tugevnenud kui nõrgenenud” (Hint 1974: 497).

• Details
• Contents