Selgituseks Betti Alveri viimasele sõnavõtule
A comment to Betti Alver’s last writing

Summary/Abstract: Möödunud aasta lõpul üht ja teist Betti Alveri luulevalimiku „Omajuur” jaoks üle kontrollides puutus tema viimase eluajal koostatud luuletuskogu „Üle aegade Assamalla” mustandmaterjalide hulgas silma keskmise suurusega (16 × 22,5 cm) kollakas ümbrik märksõnaga „Luule” ja daatumiga „1988 aug.” (KM EKLA, f 315, m 78). Ümbrikus oli kimbuke märkmeid erinevat mõõtu paberilehtedel ja -lipikutel, osalt perioodiliste väljaannete tellimislehtedel – ühtekokku 46 sedelit. Kiirustava käega üles tähendatud märkmed rabasid avameelsusega: Betti Alver, kes avalikkuse ees harva soostus oma elu ja loomingut kommenteerima, valib hoolega sõnu ka kirjavahetustes ja päevikutes.1 Pikemaid kirjeldusi, jälgi loometööst, eneseeritlusi, pihtimusi on tulnud otsida tikutulega. Ja nüüd siin sellised valusad read: „Ma ei tunne ennast tänini. Võin ainult aimata, miks ma nii või teisiti käitu(si)n [---] miks jooksin rõõmu eest ära? (Ida tulek) [---] ikka tundsin end süüdlasena [---] ma ei uskunud (reaalsust), uskusin imet.”

• Details
• Contents