Etüüd punases
Etude in red

Summary/Abstract: Kõik perekonnad on sarnased isemoodi. Nagu Mihhail Lotman, kasvasin ka mina kolmelapselises peres, koos kahe vennaga. Kuid et mina olin vendadest keskmine, saan ma ehk andeks, et alustan juttu Lotmanite pere keskmisest vennast. Kunstniku ja kunstiõpetaja Grigori Lotmaniga puutusin ma kokku peamiselt kultuuri- ja džässiklubis Illegaard, mis vaevalt oleks oma nimetust väärinud, kui mõned progressiivsemad noored, nende hulgas mina paari sõbraga, poleks suutnud seal Shirley Bassey ja Stan Getzi igaõhtusse kordumisse määratud menukite vahele plaadimasinasse sokutada mõnd veidi värskema kõlaga albumit. Žanripiire torpedeerida me ei püüdnud, liiati arvestades, et meie maksejõud, mille eest muusikat tellida, oli toona vähem kui kasin. Peamiselt lakkusime sidruniga teed või granaatõunasiirupiga õlut, õlleraha puudusel aga erilist kokteili keefirist ja sestsamast siirupist, paksu valget rüübet, mis jättis kõrge klaasi seinale karmiinpunastes sukkades “sääred” – midagi nii kaunist olen hilisemas elus väga harva kohanud. See oli meie moloko plus, piim nugadega, kui tsiteerida Anthony Burgessi Kellavärgiga apelsini.

• Details
• Contents