ÕHUSÕDA
AERIAL WARFARE

Summary/Abstract: Lennuväe ülem kolonelleitnant August Steinberg kirjutas 1925. aastal riigikaitsest järgnevat: „Need isikud ja ringkonnad, kes rahva ettevalmistust ennast kaitsta loevad mingisugusteks imperialistlikuteks püüeteks ehk sõjapoliitikaks, on pimedad või lihtsalt rahva vaenlased.“ Ta lisas: „Või usume meie, ja kaljukindlalt, et nüüd enam sõda ei tule, ka meile mitte ja ei millalgi? Ärge petke iseennast.“ 14 aastat enne järgmist sõda kirjutatuga tuletas ta riigi eliidile ja rahvale meelde, et Eesti peab olema igal silmapilgul valmis enese sõjaliseks kaitseks, mis tema hinnangul puudutas ennekõike lennuväge, kuigi ta lootis samal ajal, et see ei pea tegutsema asuma. Sõdadevahelist perioodi 1920–1940 iseloomustas nii maailmas kui ka Eestis lennunduse tormiline areng. Kuigi I maailmasõda naelutas õhusõja militaarse mõtlemise maailma, kujundasid just need aastad peamisi mõttesuundi ning teooriaid sellest, kuidas kasutada relva, mis nihutab ohu vaenlase tagalasse. Samas ei olnud veel selge, kas see on mehhanism, mis tagab kiire strateegilise võidu, või hoopis maavägede suurtükitule pikendus. Niisuguse relva kasutamine tõi ka esiplaanile küsimused sellest, kuidas oleks parimal viisil võimalik vägesid ja rahva tahet kaitsta õhuvaenlase vastu. Eesti õhusõja mõtte kujundamisel võib välja tuua ühed inimesed, kes võisid oma positsiooni tõttu sõjalises hierarhias saada rohkem sõna sõjalise lennunduse käsitluste loomisel, ning teised, kes aitasid kujundada või kujundasid mõtlemist militaarlennunduse vallas. Esimesse gruppi kuuluvad lennuväe ülemad kolonel August Steinberg ja kindralmajor Richard Tomberg.

• Details
• Contents