Teoreem abjektist
Theorem about the abject

Summary/Abstract: Antud essee keskendub Emilia tegelaskuju abjektiivsele arengule Pier Paolo Pasolini jutustuses “Teoreem”. Essee ei püüa ammendavalt analüüsida tegelaskuju kõiki psühhoanalüütilisi, religioosseid ega kirjanduslikke tahke, vaid seab eesmärgiks anda ülevaade tema loo käigus vältavast kujunemisest Julia Kristeva abjekti mõiste kaudu. Abjekt ei ole osa subjekti minast – ta pole ka viimase vastand, objekt. Abjektil pole objekti ja millestki kinni haarata pole ka abjektsiooni kogeval inimesel – see tõmbab ta kaasa sfääri, kus binaarsuste habras konstruktsioon on kokku kukkunud ja tähendus puudub. Abjekt on väljatõugatu, mis asub ikka veel siin – vaatamata kõigile oma vastuolulistele ja siia maailma mitte kuuluvatele tunnustele. Mina kaotab jalge alt pinnase, ta tõugatakse abjektsiooni teel endast ja oma maailmast välja ning tühimiku täiteks saab teine. Too teine pole aga subjekti vastand ega äratõuke tulemus, vaid subjektile eelnenu, mis seeläbi on subjekti olemise tingimus – õudu, vastikust, iha äratab miski, mis korraga on ja ei ole osa minast. Abjektsiooni kaudu saab mina tõeliselt iseendaks, kuid millekski muuks, mis ta oli enne. Abjekt asub piiri peal – seda ei saa eitada ning seega ei saa seda kogeda passiivselt, kuna abjekt ärkab ellu äratõukamise, aktiivse reaktsiooni momendil. Ometi abjekti piir ei eralda, pigemini loob see vahepealsuse ala, kus tähendused tuleb alles luua ja miski ei ole selgepiiriline. Abjektis on midagi anarhistlikku – see rikub korda, murrab truudust, ei tunnista tähistaja ja tähistatava vahelist loogilist suhet, kuna tähistaja muudkui vahetub, tähistatava kohta pole aga võimalik midagi kindlat öelda. Pigem võib vaid välistada kõik, mida ei saa tähistada, kuivõrd välistamine on abjekti olemasolu eelduseks. Kuigi abjektsiooni pole otseselt võimalik kuhugi paigutada, kasutab Kristeva sellele koha andmiseks sõna chora (anum), märkimaks tungide valitsetavat ruumi. Tungid loovad mitte-mina ja selle objekti, andes mõlemale seeläbi ka olemasolu. See, mis ma olen, ihaldab teiseks saamist, enese väljatõukamise kaudu uuesti sündimist, mitte-minaks saamist. Tungi teispoolsusesse, jälestuse ja hämaruse puudutust, tähendusetut, aga seeläbi kütkestavat ülevust (Kristeva 2006, McAfee 2004).

• Details
• Contents