Tänapäeva eesti kirjakeele uurimine. Sõnamoodustus
Studies of Standard Written Estonian Language. Wordformation

Summary/Abstract: Ülevaates on vaatluse all sõnamoodustus grammatikaharuna, mis hõlmab liitmist ja tuletust kui tehteid (sünteesisuund) ning liitsõnade ja tuletiste struktuuri (analüüsisuund). Hõlmatud on ühest küljest need tööd, mis kirjeldavad sõnamoodustust aktiivse grammatikasüsteemi osana, teisest küljest need, mis analüüsivad sõnastike materjali leksikaalmorfoloogilisest aspektist. Eesti derivatsiooniuurimustes ei ole nende sõnamoodustusvaldkonna osati kattuvate aspektide vahele alati ranget piiri tõmmatud. Esimene süstemaatiline ülevaade eesti sõnatuletusest on ajakirjas „Beiträge” ilmunud A. Knüpfferi artiklis „Ueber die Bildung und Ableitung der Wörter in der ehstnischen Sprache” (1814). Knüpffer jaotab noomenid kolme suurde rühma: juursõnad, tuletised ja liitsõnad. Tuletised on rühmitatud sufiksite järgi. Sama malli järgi on sõnamoodustus esitatud ka E. Ahrensi grammatikas (1843). Ka järgmistes grammatikates on nende käsitlustega võrreldes vähe põhimõtteliselt uut. Kõige põhjalikum ülevaade on F. J. Wiedemanni grammatikas (1875). Diakroonilise lähenemisviisi näitena vää- rib esiletõstu J. Hurda väitekiri (1886), milles osutatakse, et eesti keeles on kahesuguse algupäraga ne-tuletisi: 1) deminutiivsed noomenid, 2) substantiveerunud adjektiivid.

• Details
• Contents