11. peatükk: Inimese määratlus
Chapter 11: The Definition of Human Being

Summary/Abstract: Alates Antiik-Kreeka aegadest ja läbi kogu ladina ajastu Augustinusest Poinsot’ni defineeriti inimest kui “mõistusega looma”, animale rationale, kes on loomana seotud kogu ülejäänud loodusega, kuid mõistuse abil looduse kontrolli alt välja viidud. Selle asemel pidi inimene mõistuse abil saama looduse isandaks. Modernistlikul ajastul arendati see idee äärmuseni mõlemas suunas. Ühes suunas pakkus Descartes välja, et mõistuse kasutamine seisneb lihtsalt mõtlemises, ja teises suunas, et looduse reaalsus seisneb lihtsalt ruumis ulatust omavate, mõtete ja tunneteta kehade maailmas. Tähistamaks seda tema meelest selgemat ja äratuntavalt modernistlikku arusaama inimese olukorrastst, hülgas Descartes klassikalise inimese definitsiooni “ mõistusega loom” ja pakkus välja, et inimeese tõeline definitsioon on “mõtlev asi”, res cogitans. Selle mõtleva asja esmane ja (nagu selgus) viimane probleem oli, kuidas pääseda omaenese piiride taha, saavutamaks teadmist millestki muust väljaspool teda ennast. Kant kuulutas, et see probleem on lahendamatu, kuid ebaoluline, kui me kord mõistame ja tunnustame fakti, et see, mis paneb asjad nähtuma sellistena, nagu nad nähtuvad, on meie eneste vaimu ehitus. Nominalistlik arusaam, et suhted on ainult mõttesünnitised, sobis selle Kanti keskse õpetusega kenasti ja kahekesi koos moodustasid nad modernistliku filosoofia kvintessentsi.

• Details
• Contents