5. peatükk: Zoosemiootika ja inimsemiootika
Chapter 5: Zoösemiotics and Anthroposemiotics

Summary/Abstract: Klassikalisel filosoofial oli paljutki öelda Aristotelese määratluse kohta, et inimolend on “mõtlev loom”. Probleem oli selles, et mõistet “loom” selles määratluses ei võetud kunagi kuigi tõsiselt ja enamus arutelust keskendus näitamisele, kuidas “mõtlev olemine” on kontrastis “loomolemisega” niisugusel moel, et loomalikkus muutus ebaoluliseks. Äärmuslikul juhul — Descartes’i1 töödes — rõhutati kontrasti kuni selleni, et see muutus otseseks vastanduseks, ja käidi välja uus määratlus “mõtlev asi”, mis pidi vana määratluse täielikult välja vahetama. “Mõtlevad asjad” — inimesed — vastandati “kehalistele asjadele” — kõikidele kehadele, sealhulgas kõigile loomadele peale inimese. Sellisel moel lõhestus iidne määratlus kaheks: esimene osa (mida arvati viitavat erilisele inimlikule elemendile ühel loomade seast) muutus inimolendi kogudefinitsiooniks, samas kui teine pool ( mida arvati viitavat millelegi, mis oli inimolendites ühist teiste tunnetusvõimeliste elusolendite liikide või tüüpidega) pidi need teised olendite tüübid taandama materiaalsele ühtsusele, mis hakkas tähendama seda, mis on inimestele vastandatud ja sellega kontrastis, nimelt, kõiksugu sorti kehasid.

• Details
• Contents