Traditsioon ja avangard kirjanduses
Tradition and avant-garde in literature

Summary/Abstract: Mőistepaari traditsioon – avangard on kultuuri arenguprotsesside käsiteludes laialt kasutatud; nende keerukate omavaheliste suhete ja vastastikmőjude kaudu on vőimalik kunstide arengudünaamikat teljestada ja analüüsile allutada.1 Hiljemalt renessansist alates on traditsiooni ja uuenduse suhted olnud kultuurikriitiliste vaidluste teemaks, kuna tegemist ei ole mitte neutraalselt kirjeldavate, vaid ideoloogiliselt laetud mőistetega, mille abil väärtustatakse kunstinähtusi. Arvukaid selleteemalisi uurimusi vaadeldes torkab aga silma teatav asümmeetria – avangardist kirjutatakse sootuks rohkem kui traditsioonist. Traditsioon tundub sageli olevat nimetatud mőistepaari justkui iseendast mőistetav osapool, mille najal tegeldakse pőhiliselt ikka avangardi problemaatikaga. Ka eesti kirjandusteaduse vallast on nimetada ennekőike Tiit Hennoste mahukas monograafia „Eesti kirjanduslik avangard 20. sajandi algul. Hüpped modernismi poole I“ (2016). Niisiis on asjakohane küsida, mida mőistetakse kirjandusliku traditsiooni all.

• Details
• Contents