Eesti Pindaros. K. J. Petersoni oodide vaimuloolisest taustast
Estonian Pindar. On the Spiritual Background of K. J. Peterson's Odes

Summary/Abstract: Renessansist alates sai tavaks pidada vanakreeka luuletajat Pindarost (V saj ekr) poeedi võrdkujuks ja sageli ka kõigi aegade suurimaks lüürikuks. Nii nagu Homeros eepilises, nii oli Pindaros lüürilises luules siitpeale ületamatu-jäljendamatu looja. kui taheti esile tõsta mõne rahvusliku luuletaja erilist väge või algupära, siis nimetati ta selle rahva Pindaroseks. Prantslane Pierre de Ronsard avaldas 1550. aastal oma menuka esikkogu „Oodid”, mis hakkas pihta tosina pindarosliku ülistuslauluga ning jätkus seejärel Horatiuse ja anakreoni oodidest inspiratsiooni ammutanud värssidega. Tema sõber ja võitluskaaslane „Plejaadi” luulevennaskonnast, Joachim du Bellay, ei ristinud teda seepeale aga sugugi mitte näiteks „prantsuse Horatiuseks”, vaid andis talle „prantsuse Pindarose” (le Pindare François) aunime (schmitz 1993: 82). see tähendas, et siitpeale oli Ronsard’i looming prantsuse luule kvaliteedi mõõt ning luuletaja oma kodumaal niisama vaieldamatu suurus kui Pindaros kreeklaste seas. kaks sajandit hiljem nimetas Johann Georg Hamann „saksa Pindaroseks” oodimeistrit Friedrich Gottlieb klopstocki (Hamann 1983: 134), ja seegi tähendas siis saksa rahva poeta laureatus’t. Pindarose ja „saksa Pindarose” kui kahe suurima lüüriku najal vaagis omaenese luuleindu noor Friedrich Hölderlin luuletuses „Mu otsus”: „kas Pindarose lennu rauge järelkaja? kas / rabelev püüd olla nii suur kui klopstock?” (Hölderlin 1961: 40). XX sajandi veerult tagasi vaadates osutus Hölderlin ise uueks „saksa Pindaroseks” (vt edaspidi).

• Details
• Contents