We kindly inform you that, as long as the subject affiliation of our 300.000+ articles is in progress, you might get unsufficient or no results on your third level or second level search. In this case, please broaden your search criteria.
International communication defined as a flow of information/messages towards/from various geographical and cultural areas has developed in the context of the culture-based trade expansion and cultural industry. The cultural relations of cooperation among individuals and/or institutions which outline – in the form of instruments – cultural diplomacy and public diplomacy, make use of values, such as multiculturalism, multiracism, multinationalism. The present paper starts from the identification and definition of the notion of ”communication” from various viewpoints, then defines international communication and presents its history and emphasises the ratio information/power. But as in a communication-based situation, culture is activated at more levels and one admits the statement that culture affects communication, in the second part of the paper, the author deals with international/global/intercultural aspects of communication, treating them as incorporated, equivalent or mutually determined. This manner of treatment is due to the fact that the development of the field of study cannot omit ”multiculturalism”, ”interculturality”, ” cultural relativity”, ” intercultural approach found in the organisational culture of a company”.
More...
The recent surveys on the European cultural values show that the vast majority of Europeans see culture as playing an important role in their lives and believe that, compared to other continents, European countries share a great deal in common culturally. Moreover, they agree that the European Union and its institutions have an important role in promoting cultural exchanges, which could help citizens from different Member States to better understand each other. In the light of these findings, this paper describes two of the European Union’s initiatives: the European Capital of Culture and the European Youth Capital, where culture, creativity, innovation and citizenship are core values. Finally, it looks at the challenges and benefits of implementing them in a city like Cluj-Napoca.
More...
L’importanza attribuita alla comunicazione nel contesto della globalizzazione attuale deriva soprattutto dal fatto che è stata scoperta una verità semplice: il valore della comunicazione può essere diverso dal valore dell’informazione. Perciò le capacità della comunicazione vengono trasformate in una fonte per il potere, in un valore e la comunicazione diventa una risorsa nell’esercitazione del potere. Concetti come interculturalità, comunicazione interculturale, competenza interculturale, rientrano nell’area della sociologia, dell’antropologia, della psicologia, della linguistica e non meno importante, del management. Si va osservando che la letteratura di management degli ultimi decenni incorpora e assimila questi concetti. Indipendentemente dal fatto che si tratti di studi di Management interculturale, di confronto oppure internazionale, osserviamo l’attenzione attribuita alle questioni di tipo interculturale. Nel contesto attuale della globalizzazione dell’economia, che presuppone implicitamente un aumento dei contatti tra le culture, le competenze linguistiche, insieme a quelle interculturali godono un riconoscimento ampio sul mercato del lavoro. Le prospettive di essere impiegati, la mobilità dei cittadini e, non meno importante, una carriera di successo possono dipendere in gran parte da queste competenze. Studi recenti dimostrano che il successo aziendale delle compagnie che svolgono la loro attività a livello internazionale dipende anche da una comunicazione professionale ed interculturale efficiente.
More...
Some African tribes believe that birds in their ignorance can see the hidden star-lit sky together with the sunshine. It seems that only that kind of birds' view can reach for a part of the truth. I used that view in writing my book of political essays about Yugoslavia, titled YU-tlantide. By using such a view, I would like to tell you something about the position of a writer in Serbia today. I will try to remain unbiased and the most I can give you are a few personal reflexions. You must draw your own conclusions.
More...
Lurich jõudis tagasi. Me tervitasime teda: tere tulemast koju! Selle, millega terve sajandi jooksul ei ole hakkama saanud suur pealinn, tegi teoks tema väikese kodukandi rahvas. Just teile kuulub selle aegu kestva teo eest au ja kiitus, võite olla õigusega uhked. Eks kinnitanud teie suur poeg ise: tegu on alati suurem kui sõnad. Ja kui tegu tehtud, siis rind ette! Teie otsus oli: kui Lurich oli suur, siis seiskugi ta suurena. Kui ta vallutas maailma, siis seiskugi ta sellel. Nii sündiski sümbol, sisult sügav ja vormilt võimas. Ent ülearused pole sõnadki. Heitkem siis pilk aastasaja taha ja arutlegem, kes õigupoolest Lurich oli ja on meile ja maailmale. [...]
More...
Eesti Kultuuriloolise Arhiivi (EKLA) kogud täienesid kultuuriajalooliste materjalidega traditsiooniliselt vabatahtlike annetustena. Suuremad laekumised käsikirjade kogusse olid Ralf Parve, Anton Vaarandi ja Ants Järve käsikirjalised arhiivid, juba varem üle antud personaalarhiividele tõid lisa August Eelmäe ja Erast Parmasto. Hoiustati taas õpilaste iga-aastased ajalooalased võistlustööd, Ivar Vilde andis üle oma matkapäevikud aastatest 1953–2005, arvele võeti poolsada elulugu ning eluloovõistluse „Minu elu ja seltsitegevus” 31 laekunud tööd. Ei saa alahinnata ka kultuuriajalooliselt olulisi üksiklaekumisi.
More...
Essays and lectures on literature and philosophy: Iulian Bocai - "Alegorie și explicație (sau despre literatură și filozofie)" Iulian Boldea - "Dincolo şi dincoace de tăcere" Sanda Cordoș - "Marin Preda. Câteva fișe de dicționar și un mic preambul" Al. Cistelecan - "Traian Ștef și arta poeziei" Dorin Ştefănescu - "Înainte de început. O poetică a urmei" Cosmin Divile - "Copilăria și adolescența din comunism"
More...
2013. aastal andis Keele ja Kirjanduse peatoimetaja Joel Sang mulle kui tollal Eesti Kirjandusmuuseumi direktorile juba enne avaldamist lugeda oma mõtiskluse „Museaalne saaste”, mis ilmus ajakirja oktoobrinumbris. See lähtus Kersti Merilaasi kolmekümne aasta jooksul saadetud kirjadest Debora Vaarandile, mille viimane oli enne surma andnud Joel Sangale tagasi ja mis sisaldasid soovi, et need hävitataks, et tulevastele põlvedele midagi sorida ei jääks. Eesti kultuurilugu ei kaotaks midagi, kui need kirjad tõepoolest hävitada, sest nad ei sisalda midagi peale eluolulise teabe ja ummistaksid niisiis muuseumi hoidlaid mitte vanavarana, vaid vanakraamina, oli Joel Sanga enda väide neid kirju lugenuna. Niisiis – kas toimida selle soovi kohaselt, mis peaks ju olema püha, või anda kirjad siiski arhiivi, kus nad varem või hiljem uudishimuliku silma alla sattuksid? Sealt edasi rullub juba terve rida nii mõtiskluses sõnastatud kui ka sõnastamata jäänud küsimusi väärtusliku vanavara ja selle aheraine, väärtusetu vanakraami vahekorrast, muuseumihoidlate mahutavusest ja kultuuriloolise teabe digitaalsest säilitamisest kuni selle kasutamist ja avaldamist reguleerivate seaduste ja määrusteni.
More...
Ela Cosma about Anton Cosma, dialogue made by Paula Constantinescu, Cluj-Napoca, June 13-23, 2022.
More...
Klassikute kirjavahetused on igas rahvuskultuuris olnud loomulik uurimis- ja publitseerimisobjekt. Kreutzwaldi kirjavahetused on Eestis välja antud kuues köites (aastatel 1953-1979); Otto Wilhelm Masingu kirjad Johann Heinrich Rosenplänterile neljas osas (1995-1997); Tuglaselt on eraldi raamatuna välja antud kirjavahetused abikaasa Elo Tuglasega („Kirjad teineteisele”, 2001), noorusaja kaasvõitleja Johannes Aavikuga („Kultuurilugu kirjapeeglis”, 1990) ja kolleeg Artur Adsoniga („Paaži ja Felixi kirjavahetus”, 2011). Valitud kirju ja kirjavahetusi on Eestis aegade jooksul välja antud ka mitme teise autori pärandist. Arhiivides on seesugust materjali võimalikeks publikatsioonideks veel küllaga. Koidula on kahtlemata üks meie austusväärsematest klassikutest. Tema kirjadest on publitseeritud kirjavahetus Kreutzwaldiga kakski korda: „Kreutzwaldi ja Koidula kirjavahetus” (1910-1911) ning „Fr. R. Kreutzwaldi ja L. Koidula kirjavahetus” (1962). Veel on avaldatud eraldi raamatuna „Koidula ja Almbergi kirjavahetus” (1925) ja valik „Koidula kirjad omakseile” (1926): emale, isale, õele. Abikaasade (Lydia ja Eduard Michelsoni) kirjavahetus sai uurijatele kättesaadavaks hiljem ja neid kirju ei ole kunagi avaldatud. Koidula kirju on aastatest 1862–1886 järelpõlvedeni jõudnud umbes 400. Suurem osa neist (ca 280) on kirjutatud omastele. Teine pool (natuke üle saja kirja) on kirjutatud sõpradele ja tuttavatele. 1860. aastatest on meieni jõudnud kirjad ärkamisaja kesksetele tegelastele, eelkõige Kreutzwaldile, aga ka kirjavahetused Carl Robert Jakobsoni ja Jaan Adamsoniga. Ka Koidula suhted Soome sõpradega on alguse saanud 1860. aastatel; siin on oluline kirjavahetus ajalooprofessor Yrjö Sakari Yrjö-Koskisega (nii enda kui ka J. V. Jannseni nimel) ja arheoloog Johannes Reinhold Aspeliniga. Nendega oli Koidula ka kohtunud: Yrjö-Koskinen oli külastanud Jannseneid Tartus 1867. aasta suvel, muuseas koos Julius Krohniga, aga viimasega kirjavahetust ei sündinud. J. R. Aspelin ja Carl Gustaf Swan olid olnud Tartus esimesel laulupeol 1869. aastal ja peatunud Jannsenite kodus. Sellest tutvusest sündis kirjavahetus just Aspeliniga; Swan hoidis hiljem, kui eesti rahvuslik leer oli selgelt lõhenenud, Jakobsoni poole.
More...
The historian Ioan Scurtu is one of the prestigious personalities of the Romanian recent Historiography. His entire work is traversed from one end to the other by the vehement respect for the truth of the evolution of the historical processes that the Romanians have crossed throughout the 20th century. His personality, dominated by a discreet elegance,modest, sober, independent thinking and delightful spiritual nobility, emanates from the multitude and diversity of his works.
More...
Few people, having reached a venerable age, are called during their life “quicksilver...” or, even more - “Patriarch...” Well, here he is, one of us and namely Tudor Țopa, who is 90, and figuratively speaking, is the quicksilver of publicism and the Patriarch of Moldovan journalism. Maybe in present times, we have writers and publicists who are perhaps more subtle and, if you will, more “stylish” than Țopa. However, these other types of qualifying words for homo sapiens – patriarch and quicksilver – specifically overlapped his name.
More...